Üritasime mis me üritasime sinna ikka enne keskpäeva jõuda, et tapvast päikesest pääseda, siis jõudsime me ikka mingi kell 13. Süüks nõme bussiliiklus ja Piheli (või tegelt meie kõigi) orienteerumisoskus. Ootasime näiteks 40 minutit valel pool teed bussi, mis sealt isegi ei käinud:)
Nagu mitmed kohalikud selle kohta juba öelnudki on, siis pole see mingi matk, vaid pigem lihtsalt trenn. Jah. Ega tegelikult kuidas teisiti nimetaksidki sa 1048 astet (trepiastmeteks neid küll nimetada ei saa, need on vanad raudtee jäänused, mis on astumiseks väga halva sageduse, kõrguse ja vahega) mis sind vahepeal peaaegu 80 kraadi (see on nüüd tugev liialdus, aga nii tundub rajal olles!) otse ülesse viivad. Vahepeal läheb see raudtee üle mingi augu, nii et all pole mitte midiagi. See oli ka selle raja vaimselt kõige raskem koht minu kui kõrgusekartja jaoks. Muidu oli lihtsatl pulss 170, päike küttis lagipähe ja higi voolas. Samas kordagi polnud tunnet, et annaks alla. Ülevalt avanev jalustrabav vaade ja peaaegu sama jalustrabav tuul olid aga seda piinlemist rohkem kui väärt! Alla tulles enam süda ei puperdanud, aga jalalihased värisesid kohutavalt all, niiet ma korra selle silla peal kus midagi all ei olnud, käpa maha panin. Õnneks läks õnneks.
Tagasi tulles nii õnneks ei läinud esialgu. Hakkasime suure hurraaga bussi ootama. Bussiliiklust siin aga väga heaks pidada ei saa, seega peale 40 minutit ootamist (1 buss jäi vahepealt ära LIHTSALT) sõitis meist tuimalt järgmine buss lihtsalt mööda, sest siin bussid kedagi peale ei lase kui nad täis on. Kella neljaks Waikile ja viieks tööle jõudmise lootused olid juba peaegu purunenud kui me lihtsalt lootusetult lähima linna poole lonkima hakkasime. Möödudes lähedalolevast parklast hakkas mingi taksojuht meid peale kutsuma. Eieieieiei oli meie vastus, ega me mingid rikkurid pole. "5 bucks" juba pani pead pöörama ja varsti viiski ta teised tüdrukud Hawaii Kaisse (siia samasse mäe all olevasse linna) burgerit sööma ja mina sain oma viie dollari eest otse koduukse juurde. Tavaliselt ma ei teeks selliseid asju, aga tõesti oli vaja tööle jõuda ja see taksojuht ilmselt lihtsalt ei tahtnud tühjalt linna tagasi sõita.. Tegu oli väga toreda musta mehega, kes elu aeg siin elanud ja mulle nii mõndagi põnevat teadis rääkida. Näiteks seda, et meil on tänavuse suvega hullult vedanud, sest tavaliselt on palju palavam ja preagu on mingid head tuuled terve suve olnud.
Me tegime selle hike´i esmaspäeva hommikul ja mul näiteks siiamaani jalalihased valutavad..
BTW! Ma ei oska enam eesti keeles normaalseid lauseid kirjutada, nii et andke mulle kõik mu sada viga andeks. Küll ma Eestis uuesti ümber harjun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar