Boonuseks veel see, et selle matka kõrval kohe on imeline Makapuu rand, mille lained on ühed siinseitest randadest mõnusaimad ja mille vesi imeliselt sinine ja läbipaistev. Seal me oma päeva jätkasimegi, kuni nälg meil käskis bussiga tagasi Waikiki poole sõitma hakata umbes nelja paiku õhtul. Aga meil oli ikka nii hull nälg, et otsustasime esimeses vähegi asustatumas kohas bussilt maha hüpata. Mõeldud-tehtud ja asusime maha sellises linnas nagu Hawaii Kai. See oli hea mõte, sest me sattusime eriti müstiliselt ägedasse burgerikohta, kus me saime istuda kanali ääres põhimõtteliselt paadisillal, nautida KOLME dollarist vaadisiidrit (uskuge mind, ei siider ega see hind ei ole siin midagi tavalist) ja ilmselt minu elu kõige paremaid ja kõige rohkemate kaloritega friikartuleid, burgerist ma parem ei hakka rääkimagi...
Kuigi me peaaegu roomasime sealt välja, oli meil nii suur magusaisu, et läksime Safewaysse ja ostsime Ben&Jerryst ja donutse ja muffineid ja saiakesi ja jätkasime oma päeva piknikuga selle sama kanali ääres ja saatmaks ülevoolavalt hea tuju, nagu siin õigete inimestega kogu aeg. (Te lihtsalt ei kujuta ette mis hea energia ja tuju meil ükskõik mis ikka kodus kuskilt välja ilmub kõik koos, keegi ei saa kunagi kaua kurb olla). Kuskilt saime teada, et Alari ja Kristtina on ka kuskil idarannikul shrimpe söömas ja nad on autoga! Helistasime ja kutsusime järgi, ise lõpetasime neid oodates oma ideaalse päeva väikese shoppinguga kohalikus Rossis (saagiks mul trennipüksid, mis peale sellist söögiorgiat oli kõige õigem ost). Okei, ideaalne päev ei lõppenud tegelikult, sest krooniks oli tagasisõit autokastis, soe tuul juukseid sasimas ja hea muusika boomboxist kõlamas.
Vot nii veedetakse vabu päevi siinpool maakera.
Alarit ja Kristtinat Rossi ees ootamas. Paar inimest küsisid möödaminnes kas meil ikka kõik korras. Kuulasime muusikat ja naersime. Taustaks muidu Koko Head, kuhu me algselt hommikul tahtsime minna (see rada viib sinna otsa)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar