Minu Hawaii: From homeless to millionaire

Ma poleks elu sees uskunud, et suudan kolm päeva koos üheksa inimesega põrandal magada, eriti veel korteris kus kokku 21 inimest, linaks saunarätik, tekiks lennukist varastatud Delta Airlinesi punane fliistekk ja padjaks sealt samast lennukist kotti pistetud väike padi.

Esimesed 3 ööd.

Aga need kolm päeva olid väärt seda vaadet ja tunnet mis praegu meie kodust avaneb.

Kuidas me sinna jõudsime ja kuidas ma vahepealse aja üle elasime? Eestis tundub korteri otsimine nii loogiline ja lihtne – Internet on kõikvõimas. Siin küll lähevad mõningad asjad ka netti üles, kuid need võetakse soojade saiadena paari tunni jooksul ära ja mingit e-maili teel maakleriga kontakteerimist või kasvõi normaalseid pilte ja korteri kirjeldust oodata ei ole. Kuna meie plaan viiekesi elada oli siinseid hindu arvestades natukene liiga optimistlik, siis võtsime enda kampa veel kaks Eesti tüdrukut – Renate ja Nele. Nendega kohtusime kuna meil olid samad lennud. Tegime siis kohe 23nda hommikul kolm tiimi, kes hakkasid tänav tänava haaval maju läbi käima ja teadetetahvlitelt kuulutusi üles pildistama. Tegime seda umbes 3 tundi ja tulemuseks oli ligi 20 erinevat kuulutust koos telefoninumbritega. Kuna meil veel telefoninumbreid polnud, siis tegime endale seitsme peale ühe ajutise numbri, millelt me siis Starbucksis olles erinevatele netist ja majade alt leitud kuulutustele helistama hakkasime. Alguses oli natukene hirmus, kuid peagi mõistsime, et enamus kõned lähevad niikuinii kõneposti. Siiski olime me lollid ja ei kirjutanud kõiki juba helistatud numbreid koos andmetega üles, seega kui keegi tagasi helistas oli natukene „wait whaaat where are you calling from“, ehk ei viinud korterit, aadressi ja numbrit kokku. Lisaks oli kõigi maaklerite jaoks meie nimi Ursula. Esimesel päeval meil ühtegi samaks päevaks kokkusaamist ei õnnestunud leida, seega läksime sama targalt oma kallile põrandale tagasi.

Teisel päeval hakkasid paljud numbrid tagasi helistama. Üks maakler ütles, et tema enam eestlasi ei võta, sest tal on väga halvad kogemused nendega. See oli väike downfall, aga üritasime seda ignoreerida. Üks maakler rääkis telefonis, et ta on Miss Estoniaga tantsinud Hawaiil. Üldse oli paljudel neil mingi seos Eestiga, mis on imelik. Saime kolm kohtumist ja jagasime end nende vahel ära. Me käisime alguses Ursula ja Mäduga ühte korterit vaatamas, mis oli armas ja kahe magamistoaga ning kus olid kõik vajalikud asjad olemas, kuid kuna see oli väga väike maja (selline romantiline sisehoovist sissekäikudega) ja hästi karmi manageriga, siis me ei riskinud siiski seda võtta (ametlikult võis seal elada kolm inimest). Vedelesime natukene kuskil muru peal, kuni otsustasime Piheli, Ursula ja Kertuga natukene varem järgmise kokkusaamise koha poole kõndima hakata. Seal tänaval silmasime ühte eriti mõnusat kõrghoonet, nägime et seal kuuendal korrusel on mingi kinnisvarabüroo ja otsustasime sealt läbi käia huvi pärast. Kuues korrus oli aga selle maja grillimis-chillimis ja ujumisala. Tegime seal unistavaid pilte ja lootsime, et saame ka kunagi nii oosom majas elada. Kinnisvarabüroost tehti meile ainult üks eriti kirves pakkumine, seega lahkusime sealt sama targalt.

Kell hakkaski juba 4.30 pm saama ja helistasime uuesti maaklerile, et aadress üle korrata. Ta ütles 445 Seaside Avenue. Meie siis rahulikult vaatame ringi kui ühel hetkel avastasime, et see sama meie unistuste maja ongi 445 Seaside Avenue. Oh meie rõõmu. Maakleriga saime kohe jutu peale, ta vanemad olid Venemaalt põgenenud, seega ta teadis, kus Eesti on ja saime kohe small-talki käima. Kui ta liftis 35. korruse nupu vajutas klikkis mul ära, et see ongi see üks korter, mille ma Craigslistist leidsin ja mis mulle eriti meeldis.

Te oleks pidanud minu, Kertu ja Piheli nägu nägema, kui maakler selle kena nurgakorteri ukse lahti tegi. Ütleme nii, et me olime emotsioonidest ja vaatest pimestatud, sest me suutsime ainult akendest välja vaadata. Ei proovinud lampe, ei keeranud vett lahti, ei vaadanud kappidesse ega kappide taha. Me ei küsinud isegi mingeid küsimusi, sest me olime reaalselt stoked. Lihtsalt ahhetasime. Asi läks nii kaugele, et ma ütlesin maaklerile „You make us happy“. Maakler ainult naeratas. Üldse oli ta ülim rahu ise. Korteris on siis üks magamistuba maani akende ja suure rõduga, millelt avaneb vaade ookeanile, kanalile ja teistele kõrghoonetele ja suur elutuba-köök, millel on ka super vaade kanali ja mägede poole. Korteris on kõik hästi heledates ja helgetes toonides, maas on pehme vaip (ei tea kui hea see on muidugi). Meie kohta mitte midagi kahtlast ei küsinud ja korterist lahkudes jäi jutt, et lähme täna kohe deposiidi ja esimese kuu üüriga ta kontorisse. Done and done. Õhtul jalutasimegi peale väikest maakleri tausta uurimist (30-aastat kogemust, mitu korda Hawaii parimaks maakleriks valitud) koos Kertu ja Piheliga tema kontorisse, Pihelil kleidi alla patakas raha (issi reisirahakott leidis ikka kasutust ka). Kahjuks me sama õhtu veel sisse ei saanud kolida, täitsime enda kohta ankeedid ära. Me vist meeldisime maaklerile väga, sest ta lubas meil töökoha asemele ülikooli andmed panna ja eelmiste rental agreementide kohta enda Eesti kodu aadressi panna. Kuus maksame siis 1975$ ja seal on ka kõik arved sees. Internetti pole ainult, see on natukene harjumatu, kuid võib isegi täitsa kasuks tulla.

Eile oli see päev, kui me läksime sama värisevate ja õnnelikena võtmete järele. Me suutsime küll sinna seekord bussiga sõites ära eksida ja pärast bussilt välja tulles läbimärjaks saada, kuid we made it! Kirjutasime veel sajale paberile alla ja that´s it! Samal õhtul tarisime oma kohvrid Mari-Liisi poolt oma isiklikku koju. Feels so good. Me elame siis 35.korruse nurgakorteris. Meie maja nimi on Island Colony ja sellel on kokku 43 korrust. Kuuendal korrusel on kõigile kasutamiseks bassein, päevitamistoolid, sitaks grille, ISIKLIK POOD, saun, JÄÄMASINAD. Ühesõnaga rohkem kui üldse unistada oleks osanud. Meil on naabriks vana mees, kes vaatab koguaeg telekat ja suitsetab kanepit. Maja ise asub Seaside Avenue ja Ala Wai tänava nurgal, otse kanali ääres ja väga kesklinnas. 2 minuti tee kaugusel on läbi wi-fi ehk Starbucks ja 3 minuti tee kaugusel järgmine wi-fi ehk McDonalds, mille läheduse headuses ma veel päris kindel pole. Kanal, mille kõrval me oleme, on pöörfi koht jooksmiseks ja oma CV viin ma vist esimese asjana meie maja lobbys asuvasse kohvikusse – päris hea oleks liftiga tööl käia.

Praegu oleme endale kaks suhteliselt puhkepäeva lubanud, sest USA-s on pühad hetkel – Memorial Day. Homsest jälle sellel esimese kolme päeva ringijooksmise rindel tagasi. Vähemalt nende esimese viie päeva puhul võin öelda, et me enamasti kulutame päevas kohe kindlasti rohkem energiat kui sisse sööme.

Homsest siis tööotsingute rindel, sellest ma usun, et ka järgmine postitus.

Praegu on tuju hea ja koduigatsust pole tekkinud. Iga kord kui mingigi halb mõte või emotsioon peast läbi käib, piisab ainult korraks rõdul istumisest ja kõik halvad mõtted on läinud.

Ühesõnaga. Kes tahab kirjutada või külla tulla siis – 445 Seaside Avenue, Honolulu, HI 96815, Apartment 3502.