Ma üritan oma vähestel vabadel päevadel oma trajektoori natukene ikka voodist-köögist-basseinist-Waikikist eemale juhtida, seega esimene asi mis ma oma vaba laupäeva hommikul üles ärgates mõtlesin, oli, et tahaks kuskile huvitavasse kohta minna. Ma olen ammu juba kohalikku Chinatowni tahtnud külastada. Ursula oli kodus ja ei tundunud mu mõttest veel nii vaimustuses, kuid ütles lootusrikka „Lähme hiljem“. Läksin siis masendusest poodidesse (ausalt ka vajalikke asju ostma), käisin Mädleenil tööl külas, Kertul tööl külas, proovisin esimest korda paljukiidetud võileiba Ruffagest, paljukiidetud ananassiscone´i ananassipoest ja olin juba masenduses valmis koju bassu äärde minema, kui Ursula helistas, et noh lähme siis Chinatowni või mitte. Kell oli juba neli, kuid mõte tundus ikka hea. Istusime siis bussile ja ligi pooletunnine sõit võis alata.
Inimesed nagu minagi alguses kipuvad arvama, et Waikiki ongi Honolulu kesklinn, kuid tegelt on see pigem nagu puhtalt turistide ja hotellide meka, mis on siia kerkinud tänu oma kuulsale rannale. Õige niiöelda downtown, kus ikka rohkem kohalikke kui jaapanlasi tänavapildis kohtab ja kus kogu business toimub lääne pool, bussiga mingi pool tundi sõita. Me oleme paar korda sealkandis käinud kuna kõik tähtsad kontorid on seal (Social Security, Liquor Commision jne), kuid väga pole muidu ringi vaadanud. Chinatown on kohe downtowni külje all.
Kohe kui me bussist maha astusime oli hoopis teine tunne. Asi polnud ainult naljakates äride siltides ja mõnel pool hiinat meenutavates laternates, vaid kogu see feeling oli teine. Esiteks oli niiiiiiii mõnusalt vaikne. Siin Waikikil pead pidevalt tänaval saja teise turisti vahelt läbi murdma ja liiklusmüra kostab isegi 35ndale korrusele, kuid seal võisid vabalt suvalises kohas üle tee minna ja võis juhtuda, et mõnel tänaval olimegi me ainsad (ainsad valged igaljuhul). See vaikus oli ilmselt tingitud ka meie hilisest külastamisajast, saime tänaval ühelt mehelt teada, et me oleks pidanud enne nelja tulema, sest kell neli pandi enamus poode ja suur turg kinni. Teiseks oli seal võrreldes siinsega palju räpasem, aga noh see käibki ühe Aasia linnaga vist kaasas. Siis veel arhitektuur – kuidagi rahustav oli MADALATE majade vahel käia, kohe selline kodusem tunne tuli, natukene meenutas mõni koht mulle Ida-Londonit oma tihedasti üksteise vastu ehitatud ja eri värvi telliskividest majadega.
Jalutasimegi siis nende müstiliselt vaiksete tänavate vahel, vahepeal piilusime mõnda vähessse avatud poodi sisse. Saime kergelt kultuurišokke (ja mitte Ameerika) nähes, milline nt üks SUUR pood välja nägi (reaalselt nagu laut). Leidsime ühe smoothie koha ja jõime tõesti vähemalt minu elu kõige paremat smoothiet. See polnud selline suhkru ja kaloripomm, mida siit Waikikilt igalt poolt saab osta, vaid real shit, kui nii öelda võib.
Iga poe väljas olid värsked mangod, papaiad ja igasugused tundmatud troopilised viljad, üks okkalisem ja värvilisem kui teine. Olles natukene juba ringi jalutanud võtsime julguse kokku ja otsustasime natukene puuvilju osta. Me ei julgenud eriti palju võtta, sest noh näiteks suures toidupoes olen ma kolme tomati eest 5,50 maksnud. Ursula hakkas siis esimesena maksma ja nähes kui väikene summe kassaaparaati ilmus, keeras ta kohe ümber ja hakkas kähku asju juurde võtma. Kohalikud mangod ja papaiad ja ananassid on lihtsalt nii head ja lõpuks ometi kuskil ka odavad! (Praegu on vist tegelt mango season ka).
Hiljem jõudsime sellisesse veits hipsterimasse (kui nii öelda võib) Chinatowni ossa, kus räpaste poodide asemel olid ägedad klubid ja veel mõnusamad söögikohad (tundusid sellised euroopalikud ja kultuursed) ja mõned eriti mõnusad poed (need olid küll kinni, kuid läbi klaasi...). Päeva lõpetasime ühe üldse mitte kauni interjööriga Vietnami restoranis suure suuure kausitäie nuudlitega, mis oli kaetud sealiha ja kevadrullidega ja mille alt tuli välja värske salat värske mündiga ja mis kõigi nende super kastetega maitses lihtsalt nagu ... taevas. Tõesti tõesti tõesti hea!
Ma hakkasin seda postitust eile hommikul kirjutama, kuid nüüdseks kui on juba järgmine päev olen ma juba ühe korra veel Chinatownis käinud – nimelt eile Piheli ja Kertuga. Seekord läksime varem, et näha siis need turud ka ära.. ja see oli seda nii nii väärt. Tänavapilt oli küll eelnevalt kirjeldatavast hoopis teistsugusem ja kirjum – kõik enne nii surnuna tundunud tänavatel olid uksed avanud igasugused pudi-padi ja värskete asjade poed. Kahjuks oli meil ainult kaks tundi aega, seega oli meie prioriteediks nädala värskete asjade varude täiendamine, mis ka 120% õnnestus – niiii niii nii palju rohelisi ja värskeid ja isuäratavaid ja odavaid asju pole ma ammu näinud. Super super super. Ma ostsin brokkolit, paprikaid, tomateid, banaane, avakaadot, lehtsalatit, punast sibulat ja sweet chilli kastet ja ma ei usu et mul kogu selle kupatuse peale rohkem kui 10 dollarit kulus (endiselt võrdlus – Food Pantrys on 3 tomatit 5,5). Siis mõtlesin vaadata, et äkki seekord on need ilusad poed lahti, millest me eelmine kord ainult läbi klaasi aimui saime ja... noh see oli viga. Lihtsalt nutma võis hakata kui palju ilusaid asju neis kahes poes seal oli ja hinnad polnud kahjuks Rossi või Local Feveriga (meie kahe põhiriidepoe) konkureerivad, vaid sellised Eesti Zara hinnad. Õnneks suutsin ma ennast vaos hoida, kuid Kertu ja Pihel lahkusid neist õnnelike nägude ja lubadusega, et see nädal enam ei söö.. Lisaks leidsime me kaks söögikohta, kuhu me kohe kindlasti peame tagasi tulema – üks oli selline Prantsuse stiilis brasserie, mille sisehooviga terass meenutas mulle nii väga Tallinna vanalinna ja kus on teisipäeviti kõik veinipudelid -50%. Must go. Teine oli selline Eesti Sfääri/F-Hoone laadne hipsterikas koht, eriti sellises vanas laohoone moodi punaste telliskivi seinte, siniste diivanite, ägedate detailidega ja isuäratava menüüga restoran, mille nimi oli Indigo. Ka sinna lubasime me tagasi minna. Üldse peame me Chinatowni ka üks õhtu minema, ilmselt kahe nädala pärast, sest seal on väidetavalt Honolulu kõige paremad klubid ja kahe nädala pärast on First Friday ehk kuu esimene reede, mida siin hullult tähistatakse alati.
Kokkuvõttes.. Chinatowni tahan ma nüüd vähemalt iga nädal korra minna, nii oma värskete asjade varusid täiendama kui lihtsalt nautlema. Need tänavad on lihtsalt kuidagi teise hingamisega.
Kuum ilm ja tuvipreili võttis vanni. Pilt: Ursula
Täiesti haiged mis kohad neil seal on. Nad vist kasutavad esimest ettetulevat inglise keelset sõna mida nad teavad. Pilt: Ursula
Mai oli selle smoothie koha nimi. NOM! Pilt: Ursula
Before/After. Ülemine pilt tehtud siis see õhtu kui Ursulaga käisime kahekesi ja teine on tehtud see päev kui PIheli ja Kertuga käisime ja kui elu oli. Pildid: Kertu ja Ursula
Eile Kertu fruit mix smoothie, Piheli dragonberry smoothie (mulle ei maitsenud see eriti, ei ole eriti maitset) ja minu mango-lychee smoothie, mida onu kõige rohkem seal soovitas kuna parasjagu on mõlema hooaeg. NIIIII HEA OLI!
Sellised on siis nende poodide olukorrad.
Meie supertacky Vietnami koha superhea toit. Koha nimi oli vist PHO 97 kui ma ei eksi.
Same smoothie, different day.
Miss Fatty. Ma ei tea kas see kaal valetas või mitte ja kas mu poundide kilodesse arvutamine õige oli, kuid see kaal näitas mulle 25 sendi eest, et ma olen kahe kuuga juba 5kg raskem:) AMEERIKA
Pilt: Kertu
Pilt: Ursula
PIlt: Ursula
Pilt: Ursula
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar