Say cheeese....cake.

Kui aus olla siis ma peale eelmist postitust väga tööd aktiivselt otsinud polegi, mingi ülim tõrge tekkis kogu selle protsessi vastu vahepeal. Siiski täitsin ma oksemaik suus teisipäeval kaks aplikatsiooni netis ära - Cheesecake Factory ja Yardhouse. Esimene neist võttis umbes KAKS tundi aega (sic!) sest lisaks tavalisele töökogemuse ja hariduse küsimustele oli seal eraldi midagi 10-minutise ajalimiidiga IQ-testi laadset koos arvutusülesannete ja sõnavaraga (ala et mis on selle sõna vastandsõna, see oli minu kui mitte native-speakeri jaoks raske) ja umbes 120 küsimust mis üritasid "nõustun" "ei nõustu" vormis teada saada kui vastutustundlik, tiimimängija, auahne, usaldusväärne jne sa oled. Pärast selle ära täitmist mõtlesin ma, et nad peaks mu juba lihtsalt seepärast tööle võtma, et ma viitsisin selle lõpuni täita ja vahepeal vihast arvutit kinni ei löönud.

Selle sama päeva varahommikul ärkasime me 6:45, et sõita 30 minutit bussiga ainult selleks, et teada saada, et liquor-license´i jaoks on vaja SSN-i kaarti. Sõitsime sama targalt siis koju tagasi. See tähendas ainult seda, et me ei saa enne Upstairsis tööle hakata kui meie SSN-id on meie kodupostkasti potsatanud. Davy (meie manager) võttis meid siiski kolmapäevasele V.I.P preview peole tööle kuna see oli kutsetega kinnine pidu. Meie Kertuga pidime kolm tundi inimestele tasuta pitsat jagama ja Mädleen ja Ursula pidid uksepeal külalisi vastu võtma. Kuna meil kõigil polnud meeles endale must kleit Tallinnast kohvrisse pakkida, siis otsime endale kõik ühesugused mustad kleidid ja Davy sidus meile kõigile kikilipsud ka. Lõppkokkuvõttes olime me Kertuga pitsat jagades täielikud vaatamisväärsused, kõik inimesed tahtsid meiega pilti teha. Alguses tundus see naljakas, kuid lõpuks tekkis sellise elava lihaleti tunne (ei, meie kleidid on väga viisakad tegelt, aga veits selline vastik tunne oli ikkagi). Ma usun, et meiega koos ja meist tehti õhtul migni 20 pilti. Üks naine küsis kas me oleme siia modellidena palgatud.

Kuna kolmapäeva õhtu ei lõppenud mitte sugugi ainult töötamisega, vaid korraliku rannapeoga teiste eestlastega ja rõduhängiga meie pool, siis polnud mul eile just kõige roosilisem hommik. Peale lõunast jõusaali vajusin ma lihtsalt oma madratsile ja nii uskumatu kui see ka poleks - ärkasin kaks korda võõra numbri peale. Siin võib see peaaegu ainult ühte tähendada - mõni tööandja helistab tagasi. Ja nii oligi! Helistati Cheesecake Factoryst ja Armani Exchange´ist ja mõlemaga leppisin intervjuu kokku. Ma olin ennast juba ilusaks teinud, et ühte fäänsisse restorani aplikatsiooni ära viima minna, kuid andsin alla ja magasin kuni teised koju tulid, et.... teha üks korralik grillpidu meie pool!

Okei, tegelt lõppes see grilliõhtu sellega, et me saime maailma kõige naljakama hoiatuskirja maja turvameestelt. Õnneks oli see hoiatus mitte trahv ja õnneks oli see naljakas, niiet nutma ajamise asemel paneb naerma. "Throwing flowtation devices from lanai onto Seaside". Ma ei kommenteeri. Siiski, nüüd peame me inglid olema, sest järgmise rikkumisega kaasneb juba 50$ trahv.

Praegu aga istun ma Starbucksis ja tähistan kuuma piparmünditeega oma TÖÖLESAAMIST. Tulin just Cheesecake Factoryst ja kuigi nad ajasid jälle oma "me-ei-palka-ainult-suveks", siis panin ma kogu oma võimu ja sarmi ja karisma mängu ja MA SAIN SELLE TÖÖ. Homme kell 9  on orientatsioon ja paberite täitmine:):) Eriti hea on mul seetõttu, et rääkisin eile Jannoga ja ta väitis, et ükski eestlane pole tema teada seal veel töötanud, kuna nad ei võta ainult suveks.. : ) Loodan, et nüüd tuleb mingi parem rutiin ja ei ole enam sellise eksinud 4-ever-a-tourist tunne. Lisaks piparmünditeele tähistasin ma oma töölesaamist veel väikese šopinguga - 23,88$ eest sain endale kaks pluusi, helesinised teksapüksid ja kolm paari sokke. Üldse meil komme siin nii ebaedu kui ka edu poeskäiguga tähistada. See on odavam kui söömine või joomine, uskuge mind.