Kui see väike jama kõrvale jätta, siis on olnud päris pöörane nädal ja seda mitte isegi kuidagi halvas mõttes. Lubasime (või pigem olime sunnitud pühade tõttu lubama) endale eelmiseks pühapäevaks ja esmaspäevaks väikese puhkuse, kuna lihtsalt kõik vajalikud kohad olid kinni. Käisime rannas, tegime esimese kodugrilli ja elasime niisama natukene sisse. Teisipäev-kolmapäev-neljapäev möödusid 100% tööotsimise vaimus. Minul nägi see välja nii, et olin endale netis välja kohad kuhu tahaks proovida ja siis hakkasin lihtsalt ukselt uksele hostesside käest küsima "Are you hiring right now?". 99,9% kohtadest vastati selle peale "Yes, we are always hiring". 60% kohtadest vajus kohe ära, kui ütlesin, et saaksin jääda ainult kolmeks kuuks. Siis tuli täita tüütuid ankeete oma töökogemuse ja igasuguste muude jaburuste kohta. See on naljakas, et nad ei või siin nõuda su vanust, rassi, perekonnastaatust ega pilti, seega nad imestavad väga kui oma pildi ja vanusega CV anda. Käisin päris mitmes kohas juba mänedžeriga vestlusel ka, kahest kohast öeldi, et järgmise vooru jaoks valitakse inimesed välja järgmine reede ja siis helistatakse. Kõige rohkem olin ma rahul sellega, et sain intervjuu Dukes´i, see on siinne kõige kõige populaarsem koht, mis asub rannas ja on häästi kallis. Eriline on selle asja juures see, et ükski eestlane pole sinna mitte kunagi tööle saanud. Mänedžer on hästi armas vanem naine ja ma meeldisin talle väga, rääkisime hästi pikalt Eestist ja Dukesist ja muust maast ja ilmast ja ta oleks mind nõus hostessiks võtma, BUT teine nende mänedžer on väga karm sellega, et nad ei võta kunagi kedagi vähemaks kui aastaks ajaks tööle. Siiski lubas tagasi helistada, kui teise mänedžeriga uuesti on üle rääkinud... Nii nad siin lubavad.... Pidevalt. Aga ei helista kunagi. Ühes teises kohas taheti mind ka tööle võtta, aga kui jälle oma kolme kuu jutuga välja tulin, öeldi karmilt et nad võtavad ainult pikaajalisi töötajaid ja et ma tagasi helistaksin kui ma pikemaks Hawaiile kavatsen jääda. Mhmh, kindlasti. Mul pole ju mitte ühtegi viisi peale abiellumise, kuidas ma siia kauemaks saaks jääda.
Teine suur jama, mis meid tööle võtmast takistab on see, et meil pole veel oma SSN-i (Social Security Numberit). Pihel ja Mädu on olnud näiteks juba lepingut allkirjastamas, kui öeldakse et "eieii, nii kui selle saad, tule tagasi".
Ühesõnaga, neljapäeva õhtuks olime juba täiesti mustas masenduses ja saime aru, et ilma SSN-ita on meil peaaegu null lootust tööd leida ja kuna me saame sinna kontorisse alles esmaspäeval minna, siis otsustasime minna välja oma ebaedu tähistama ja kolmest jalul päevast lõõgastuma. Olime üks päev bussiga tuberkuloositesti tegema sõites kohanud ühte toredat saksa vahetusõpilast, kes meid õhtuks kuskile Upstairsi istuma kutsus. Mõeldud-tehtud, see meil kohe kodu lähedal ka. Muidugi suutsime me juba harjumusest esimese asjana kohale jõudes tööd küsida. Kogu töötajaskond oli muidu hästi hästi tore ja peale esimeste jookide ei pidanud me enam mitte ühegi asja eest maksma.... Siiski ei vastanud nad selle tööle võtmise kohta midagi tarka.. Õhtu lõpus jäi jutt, et kui me tööd tahame, peame homme siin tagasi olema.
Tegime Piheliga reede õhtul ühe teise klubi jaoks flaierite jagamist kolm tundi ja pärast seda olime me kuldse viisikuna jälle Upstairsis platsis. Peale tundi aega seal olemist tuli mänedžer meie juurde: "We decided to hire you girls, come back tomorrow". Okei, sel õhtul oli mida tähistada.
Laupäeval olime surmväsinutena peale järjekordset Zanzabari jaoks flaierite jagamist kolmandat päeva peol platsis, päris palju eestlasi oli ka seal peale meie.
Upstairs on siinsetest kohtadest kõige euroopalikum nii muusika, inimeste, jookide kui ka sisekujunduse poolest. See avati alles kuus nädalat tagasi ja kõik siinsed töötajad ja omanikud on väga kogenud baarmanid. Mulle hullult meeldivad nende põhimõtted - kogu klubi sisustus on recycled, nt diivanid on tehtud kartulikottidest/kohvikottidest, hästi ägedad plastlusikatest lambid jne. Pluss nad serveerivad ainult väga kvaliteetset alkoholi. Töö juures peab olema kõigil kikilips - aga mitte sellise igav kummiga kikilips, vaid igaüks peab selle iga päev ise siduma. Mänedžer rääkis kuidas see on nagu see kohtki - iga kord unikaalne, oma iseloomu ja käekirjaga mis sinna lipsusidumisse jääb. Päeval on see koht avatud kui lounge ja seal saab allkorrusel oleva pitsakoha pitsat süüa (see pidi meganämma olema!). Kuna see on nii uus koht, siis on neil vaja põhimõtteliselt kõike - me hakkame nii flaiereid jagama, promoma, töötama hostessidena ja waitressidena päeval kui ka cocktail waitressidena õhtuti, kes teab, äkki isegi saab baaridaami tööd teha (kuid see on väga vähetõenäoline, siin on selleks ulmekogemust vaja). Pühapäeval ajasimegi pabereid juba korda, nüüd vaja veel pangakonto avada, sest see siiski ametlik töö ja kogu raha tuleb sinna ja teha liquer license (see on Hawaiil kohustuslik, kui su töö kasvõi natukene alkoholi serveerimist vms sisaldab).
Täna käisime lõpuks SSN-i taotlemas, saime selle kohta tõendi, et oleme seda taotlenud, see peaks meid nüüd natukene edaspidi aitama. Kätte peaks saama 7-14 päeva jooksul postkasti (siin on kõik asjad nii venivad ja bürokraatlikud). Kui me nüüd homme selle liquer license´i ka tehtud saame (võib-olla, sest kurjad keeled räägivad, et selleks peab juba SSN täiesti olemas olema), siis on meil äkki juba kolmapäeval esimene tööpäev. Siis on Upstairsis V.I.P review avamispidu - see on siis pidu pressile ja sõpradele, kus kõik joogid on terve õhtu tasuta. Jaa ai kurja, mis ma mõtlesin kui ma oma musta kleidi kohvrist välja viskasin - tööriietus on must kleit. Peab nüüd poodi minema. Selle üle oleks mul ainult hea meel, kui juba praeguseks ulmeliselt raha poleks kulunud. Samas on siin USA-s pretty much nii, et kas lähed välja sööma või ostad uue kleidi. Ma valiks igal juhul viimase variandi.
Homsest hakkan endale teist tööd ka otsima. Siin ei tööta peaaegu mitte keegi ainult ühel kohal. Noh tegelikult selle teise töö vajalikkus selgub alles siis, kui ma oma graafikust aimu saan, aga üldiselt oleks mõistlik küll midagi päevast kuskil poes või restoranis ka otsida.
Nii palju siis praegu. Nagu näha siis ma eriti arvutisse väga palju ei satu, sest siin tõesti pole palju vabu hetki + meil pole Internetti kodus. Eestis ma mõtleks küll, et nii ju ei saa elada, kuid siin on see täiesti meeldiv isegi.
Pilte pole sellest töisest ja peosest ajast kahjuks eriti näidata, kuid mõned siiski:
'
Ainuke pilt, mis ma tööotsimise käigus olen teinud. See on vaade ühest kohast kus tahaks töötada - Tiki Grill.
Iga reede näeb meie rõdult hotellide korraldatud ilutulestikku.
Pühapäevad on meil rannapäevad ... so far. Eile jäin laupäevasest peost väsinuna kogemata kõhuli magama ja sain oma elu esimese punetava ja kipitava tagumiku.
Pilt ühest kõige supilähedasemast asjast, mis ma siin mitu korda söönud. See on udon (jaapani nuudlid) karrileemes. Mulle nii väga meeldib see, sest ma igatsen hullult kodust suppi. See on hästi äge jaapani koht, kus sa pead tihti 50-pealises järjekorras ootama, sest nad teevad neid nuudleid sinu silme all täiesti ise. Kõigele lisaks on see odav.
Pilt kõige kodusemast kohast kus ma siin olnud olen - kinos olles võisid küll korra ära unustada, et sa Ameerikas oled. Okei. Kui välja arvata selle kino massiivsus - nii ruumide, pildikvaliteedi kui popcornide ja jookide mõttes. Käisime Fast & Furious 6-te vaatamas siis eile.
Täna võtsime end lõpuks kokku ja väljusime väljassöömise ringist. Pilt siis suures toidupoes (meil oli veel üks täis käru). Kui aus olla, siis minu meelest on endiselt väljas süüa odavam sest me alati võtame kõik portsud kahepeale ja hinnad on väljas samad kui Tallinnas (kui mitte odavamad), samas kui toidupoes on kõik kohe kindlasti kallim kui back in home.
Jep, me tassisime need koju. Jep, meil pole autot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar