Reisi korraldasid Janno ja Harry- nemad rentisid bussi ja mõtlesid välja marsuudi - nad olid seal ka varem käinud, seega tunduvalt parem kui omal käel minna. Lennupiletid läksid mingi 170 dollarit edasi-tagasi ja bussi eest maksime igaüks vist koos bensiiniga mingi 45 dollarit. Minu korterist ei saanud kahjuks keegi tulla, seega läksin ma suhteliselt üksinda sinna, kuid tänu suvega headeks sõpradeks saanud inimestele, kes seal ka kaasas olid, tundsin ennast alati hästi:)
Äge oli see, et kolme päevaga oleks käinud nagu vähemalt kolmel erineval saarel - nii eripalgeline oli see paradiisisaar. Korra külmetasid artilises tundras pilvedest kõrgemal, korra suplesid troopilises vihmametsas, korra oleks nagu Norra fjordide vahele sattunud ja korra imetlesid Islandi vulkaaniliselt lagedat maastikku. Kõike seda läbides maailma kõige käänulisemaid teid koos maailma kõige toredama 13 inimesega.
Esimese asjana viis Harry meid meie rendibussiga kohe keelatud teele - nimelt on Mauil kaks päris pikka teelõiku, kuhu rendiautodega sõita ei tohi. Kuid me võtsime selle riski ja see oli seda väärt. Ühelt poolt kuristik alla ja teiselt poolt kaljud ja teel oli palju kohti kus kaks autot üksteisest möööda ei saa (okei, olgem ausad, pea enamik sellest teest oligi selline). Päris mitu hirmsat hetke oli kui kurvis auto vastu tuli. Hiljem kui ma Anna ja Andresega rääkisin, kes ka suve lõpus seal käisid, siis nemad said väga hästi aru, miks need teed pigem mittesoovitatavad on - peale vihma võib sealt räigelt kive sadada, nende ees oleval bussil läks näiteks väga napilt ühe suure kivirahnuga. See tee kulges pikalt-pikalt mööda läänerannikut kuni lõpuks oligi juba päike looja minemas ja tee asendumas laia ja siledamaga. Vaatasime kuidas päike kõrvalsaarte taha loojus ja edasi sõitsime juba pimedas, mõtteis vaid see kuhu ööseks pikali saaks heita. Lõpuks magasime nagu parmud lennujaama juures rannas. 14 inimesest üks inimene magas telgis - kõik teised kas bussis või rannaliival, mina nende viimaste seas. Nii hea uni oli. Nii harjumatu, et sa võid täiesti muretult õues magada, ilma et sind segaks ilm või SÄÄSED. Und sai aga ainult kolmeni öösel, sest meid ootas jällegi käänuline teekond Haleakala kraatri otsa. Maailma kõige müstilisem päikesetõus 3055m kõrguselt pilvede kohta, kõik üksteise ümbert kinni Eesti tavalist ilma nautimas ehk lõdisemas.
Edasi sõitsime maaililiselt pilvede ja eukalüptimetsade vahelt alla laugevalt siledalt teelt ühe väliseestlase juurde, kelle elukäik ja eluolu olid lihtsalt kadestamisväärsed. Tahaks sellist vanaduspõlve kus ma elan Mauil - tagaaias lilikoid, guaavad, tomatid ja kurgid, kuid samal ajal külastan iga aasta ka kodumaad ja reisin igalpool ümber maailma. Tema juttu võis tundideks kuulama jääda, kuid kahjuks oli meie aeg piiratud.
Pärast seda mõnusat vahepala ja aiast passion fruitide söömist oligi juba tee läbi bambusemetsade ja üle 54 silla - Road to Hana. Tee, millest mitte ükski Mauit tutvustav brožüür läbi ei saaks. See kulgeb 109 kilomeetrit mööda ookeaniäärt kaljude pealt, kõik sillad millest ta üle läheb tähendavad tavaliselt seda et emmast-kummast aknast paistab kohe kosk. Tee 260 kurvi panid isegi meie kogenud autojuhid natukene värisema ja reisijatel seest keerama. Vahepeal tegime ka pildipeatuseid - kuid neid kohti oli nii palju, et iga ilusa koha peale peatudes ei oleks me üldse edasi liikunudki. Paar kosepeatust ja ühe musta liivaga ranna peatuse tegime aga küll. Lõpppunkt - 7 Sacred Pools of Ohe´o oma 7 loodusliku basseiniga ja koskedega oli nagu veepark või multifilm või üks arvutimäng mida ma väikesena mängisin, kus jõge pidi palkidel koskedest alla sõitma. UNREAL. Teised tegid cliffjumpi ka, mina pärast seda kui üks Eesti tüdruk end haiglasse hüppas siin ei julge enam kuskilt alla hüpata (hea vabandus, tegelt olen lihtsalt äpu)
Õhtul sõime Hanasse, et midagi hamba alla saada. See oli väike küla kus oli ainult kaks söögikohta ja üks pood, mis juba pool seitse õhtul kinni pandi. Kuna üks söögikoht oli hotellis, mis tundus eriti kallis, siis läksime sinna teise. Sõin eluhäid ribisid, nii hea oli üle pika aja liha süüa (seda pole selle suve jooksul väga palju juhtunud). See oli ühtlasi ka vist terve mu suve kõige kallim õhtusöök, aga väärt iga dollarit sellest! Selles idüllilises külarestoranis laulis üks kohalik naine ukulele taustal veel kohalikke viise ja noh.. oli raske mõelda, kuidas üks pikk reisipäev veel paremini lõppeda saaks. Tegelt lõppes sellega, et saime ühte ametlikku telkimisalasse oma auto tasuta ära parkida ja meeleolukalt Hanast ostetud veini huvitavate juttude taustaks hiliste öötundideni nautida. Hipilik plaan seegi öö samamoodi lageda taeva all veeta sai aga vihmemetsale kohase öise vihmasahvakaga rikutud. Kuna tuletan meelde - meil oli 14 inimese peale kaks kahest telki, siis lõppes asi nii, et 5 inimest meist magas telkides, 8 autos ???? ja 1 inimene magas auto all:):):)
Järgmine päev jätkasime teekonda, et lõpuks siis saarele ka ring peale saada. Peagi hakkas peale järgmine rendiautodele keelatud tee - seal polnud mõnda aega teekatet ja saan täitsa aru, et halva ilmaga võib see üsna läbimatu ja ohtlik olla, kuid meil jällegi vedas. Maastikud hakkasid muutuma aina lagedamaks ja lagedamaks, sest olime saare selles osas, kus vulkaan kõige hiljutisemalt veel vette voolas. Hiljuti tähendas küll 1790. aastat, mis on viimane kord kui Haleakala purskas. Igaljuhul maastik oli midagi hoopis teistsugust, hästi lage. Ka siit ei puudunud merekaljud, mõnes kohas oli kurvides ka riste näha ja mitte nii julgustavaid autovrakke kalju all.. Selle päeva missioon oli ühe Läti nõia juures käia, kes Mauil vaime? majadest välja ajab ja muidu hämarate asjade eest raha võtab. Lätlased siis vestlesid nõiaga ja me võtsime samal ajal nõia koeraga mängides veel viimast Maui päikest, et pärast seda siis ringiga uuesti juba lennujaama tagasi jõuda..
Ja läbi see kõige mõnusamad kolm päeva oligi. Tagasitulles nägin lennukiaknast veel Molokaid, kuhu see kord ma oma reisi jooksul ei jõudnud.
Lõpetuseks pildid. Endal oli ainult vana hea iPhone kaasas, seega laenasin natukene pilte Kertu ja Alari blogidest lisaks.
Nii ma oma reisi alustasingi. Väikese seljakotiga, piinlikult käsipagas reeglitest kinni pidades - tegelikult oli kõigil, kaasaarvatud lennufirma töötajatel nii suva. Mu ees oli ühel naisel näiteks terve meigikott kaasas, ei mingit kilekotti ja kõigil, aboluutselt kõigil oli mingi 2-3 kotti vähemalt pluss ala magamiskotid jne asjad käes. Ma läksin lennujaama üksi ja pidin üksi lendama ka oma teada, kuid tutvusin lennujaamas Rita, Käti ja Veraga, kes ka meiega tulid.
Selle esimese keelatud tee peal leidsime eriti armsa jäätiseputka. Kõik oli roosa - isegi teemärgised, rääkimata kividest.
Esimese õhtu päikeseloojang. Pilt: Kertu
Veinid sees ja tuju hea.
Ärge arvake, et see Haleakala kraatri otsa kell 3 öösel sõitma hakkamine ja hommikul kell 6 päikesetõusu vaatamine mingi romantiline asi oleks.. ei. Sama teevad iga päev sajad ja sajad turistid. Üks huvitavamaid asju oli see, et osa reise viib grupi üles ja alla tulevad turistid hoopis jalgratastega! Veits hirmus tundub minu jaoks, aga väga lahe ettevõtmine.
Pilvepiiriparkla hommikuvärvides.
Hahaha.
So true.
Päikesetõus 3055 m kõrguselt pilvede kohalt Haleakala kraatrist. Pilt: Kertu
Vot nii külm ja ilus oligi. Pilt: Kertu
Pilt: Kertu
Pilt: Kertu
Kodune külmkapp Gustavi juures.
Passion Fruitid - Hawaiil Lilikoid otse Gustavi aiast. Mu vaieldamatult lemmik puuvili.
Gustav ise.
Road to Hana ääres. Ehk mööda sellist rannikut läks meie teise päeva 109 km. Pilt: Kertu
Pilt: Kertu
Evelin ja Mirjam musta liiva rannas.
Peale musta liivaga randa oleks nagu sokid jalas.
Sellise autoga oleks seal teel mitu korda parem kui suure bussiga olnud.
Poolel teel Hanasse oma bussiga poseerimas (Käti ja Mirjam). Parim banaanileib, mida ma elus saanud olen on ka sellest punktist pärit.
See tüütu photobomb lätlane...Jälle mingi suvaline koseke tee ääres.
Pilt: Alari. Meie teise päeva sihtkoht: Seven Sacred Pools of O'Heo. Nimi siis sellest, et aina alla voolavad joad on tekitanud seitse looduslikku basseini. Üleval paistab autosild, millest Road to Hana üle läheb.
Puu otsas. Kes teab see teab, mis topsis.
Täispuhutavat madratsit pole vaja.
Kolmanda päeva päikesetõus. Pilt: Alari
Ja nii alustas kolmandat päeva Kren..
Kolmanda päeva maastikud. Pilt: Kertu
Asfaltee sinna jõudnud polnud. Kolmas päev. Kertu pilt.
Pilt: Kertu
Kolmanda päeva maastikud vol 10000. Kertu pilt
See silt oli meie öömaja juures randa viiva tee ääres. Oh Really?
Tee äärsed ristid ei julgustanud eriti sõitma..
Jõudsime ühte eriti armsasse kohta - Ulupalakuasse. Seal oli eriti äge pood/söögikoht ja veinirantšo, kus sai ka degusteerida. See silt aga annab väga hästi Hawaii inimeste aloha-time'i edasi.
Läti nõie aias päevitamas.
Pilt: Kertu. Lennujaama poole sõites nägime siis sellist vaatepilti. Tuletõrjeauto tuli alles veidi aja pärast, alguses oli lihtsalt põlev auto keset maanteed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar