Minu Hawaii: I don´t want this moment to go away

Kahju, et ma seda postitust nädal aega hiljem kirjutan, kui emotsioonid enam kuigi värsked pole.

Kirjeldatava päeva lõpuks olid emotsioonid lihtsalt liiga laes ja nagu näha siis arvutisse ma satungi umbes kord nädalas ja siiski pole ma suuteline midagi mõistlikku tegema.

Ükskõik kui äge siin niisamagi juba ei oleks, siis mitte miskit pole paremat sellest kui omadega linnast välja saada. Kuna siin ei ole mu päevad kunagi ühesugused ja nädalad ei jookse samamoodi, siis ma ei suudagi hetkel meenutada, mis päeval see olla võis, kuid ma pakun et äkki eelmisel laupäeval, kui me Ursulaga ennast Alari ja Jaani autosse pakkisime ja tundmatus suunas sõitma hakkasime. Poistel oli lihtsalt vaja cover shote filmida ja meie tahtsime niisama suurlinnakärast ära, seega oli pöörfi. Nende 800-dollarine kastiauto oli saanud endale sõbraks 100-dollarise boomboxi, mis on lihtsalt nii ideaalne. See on nagu kohver - rataste ja sangaga, mängib raadiot, saab telefoni bluetoothiga ühendada, oma telefoni seal laadida ja aku kestab ...4ever. Igaljuhul võite vaid ette kujutada kui mõnus oli kastis tekkide peal vedeleda, soe tuul juukseid sasimas ja hea muusika kõrvus. Lisa veel täiesti ebanormaalselt ilusad vaated idarannikule. Toksisime Google Mapsi Sandy Beach sisse ja hakkasime sõitma, peatudes tee peal paaris ilusa vaatega kohas. Turnisime Ursulaga kuskil laavakivide vahel ranna ääres, tegime telefoniga pilte, sest kahjuks meil nii palju mõistust hommikul peas polnud, et Ursula kaamera kaasa võtta ja poistel oli targematki teha kui meid pildistada..

Sandy Beachile jõudes tarisime oma muusikagi autost kaasa. Istusin lihtsalt rahus rannas, Alari ja Jaan vanad hulljulged läksid bodyboardidega vette ja Ursula pildistas neid, seega sain rahulikult üksi nautida. Hullujulged sellepärast, et see on väidetavalt Hawaii kõige ohtlikum rand - siin murtakse kõige rohkem kaelu. Lained murduvad siin reaalselt rannale nii lähedal, olles niii nii meelitavad ja kutsuvad, kuid tegelikult võtavad su endaga kaasa ja viskavad vastu liiva. Ma piirdusin jalgupidi vees olemisega.

Edasi sõitsime Waimanalo randa, mis oli eriti rahulik ja mõnus, polnud turistide horde ja kedagi ei olnud isegi vees.. Päike hakkas juba vaikselt loojuma, seega oli eriti mõnus valgus ja vaikus, hea muusika, head snäkid mis 7elevenist kaasa ostsime.

Hakkas juba pimedamaks tõmbuma, kui otsustasime, et meie plaan kuskile edasi jõuda on liiga optimistlik ja me peaks enne päikeseloojangut Waikiki poole tagasi hakkama sõitma. Tee peal pidime aga lihtsalt Makapuu Lookouti korra seisma jääma, sest vaade oli lihtsalt kergelt öeldes jalustrabav. Kõikvõimalikud pastelsed roosad-oranžid toonid, mida sa ette suudad kujutada, mõnus ookeanibriis, lained ja vaade merele, kivisele rannikule ja väikestele saartele.. Me olime seal vist seal üle tunni aja, seni kuni nii pime oli, et isegi autosse tagasi raske oli jalutada sest lihtsalt midagi ei näinud (jah, siin pole selliseid valgeid suveöid nagu Eestis, vaid kell 9 juba kottpime).