Diamond Head on Honolulu külje all olev vulkaanikraater, kuhu otsa läheb selline lihtne 1,1 km pikkune rada, mis on turiste seas ülimalt populaarne. Peaaegu kõik eestlased käisid seal juba kuskil oma esimeste nädalate jooksul ära (kaasaarvatud Mädu ja Ursula), kuid minul, Kertul ja Pihelil oli seal ikka veel käimata... Mitu-mitu nädalat otsisime hommikupoolikut, mis meil kõigil vaba oleks ja mil meil tõesit õnnestuks ka üles ärgata normaalsel ajal.
Üks katse meil Diamond Headi minna juba luhtus (läksime kohale ja tuli välja et sinna saab ainult kella 16.30-ni, kell oli paraku juba rohkem), seega oli bussi peale minnes kerge hirm, et mis nüüd küll seekord saab. Kõigi rõõmust lasti meid peale 1$ pileti ostmist siiski seekord rajale.Tee sinna tippu oli tegelikult üsna kerge ja lauge, aga kuumus oli tappev, seega võtsid need vahetult enne lõppu tulevad trepid ikka silme eest mustaks küll. Ülesse jõudes avastasime eest üldse mitte meelepärase suuure kamba turiste ja otsustasime mängida umbkeelseid Eurooplasi, kes ingliskeelseid silte lugeda ei oska ja ronisime üle aia ja läksime oma rada pidi oma isiklikule vaateplatvormile. Mõtlesime, et kui keegi tülitama tuleb, siis ütleme vene keeles, et me pildistame Russian Vogue´le või midagi sellist...Kedagi õnneks ei huvitanud.
Tagasi tulles otsustasime minna ühte kohvikusse, kuhu meil siin olemise esimesel nädalal juba mingi kohalik soovitas minna - Kaila Cafe. See on Waikikist väljas, seega sinna kanti iga päev ei satu. Bussi oodates kohtasime Ragnarit, kelle endaga kaasa võtsime. Oi oi kui väärt see teisele poole kanalit rändamist oli - see oli kohvik kus põhirõhk oli igasugustel magustatel ja mitte nii magusatel hommikusöökidel. Mina sõin french toasti maasikate ja mustikatega ja teised sõid Belgia vahvleid... mm..
Tagant paistab siis see õige vaateplatvorm oma saja jaapanlasega ja tee mida pidi me oma tühjale vaateplatvormile tulime.
Umbkeelsed kes sildist aru ei saa. Taga paistab meie vaateplatvormike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar