Jaanipäevaks sõitsid peaaegu kõik siinsed StudentTouri eestlased ja ka lätlased Makua randa (sinna samasse kus see Slip´n´slide video on tehtud). Tavaliselt on eestlased siin seda küll Makapul tähistanud, kuid Makua on eraldatum, seega ei tule politseiga lõkke ja alkoholi pärast jamamist. Makua suur viga on ainult see, et sinna ei vii ükski buss - lähim bussipeatus on umbes 5km kaugusel. Kuna me üritame siin hetkel raha veidi kokku hoida ja kuna laupäeva õhtul tulid maailmamõnusaima üllatusena meile lisaks veel Anna ja Andres, siis autot me rentima ei hakanud ja otsustasime siiski nii kaugele kui saab bussiga sõita. Siinne kaugsõidubussi kogemus vajab muidugi eraldi väljatoomist - selle 1h 45 minutit kestva reisi läbisime me lõõtsaga liinibussiga, kusjuures suur osa teest sinna oli kaheksarealine kiirtee. See oli täiesti omaette kogemuskohe tekkis kerge Tallinn-Tartu SEBE bussi igatsus.
Kohale jõudes tulid meie Alari ja Janno oma "tutika" kastiautoga, mille nad kamba peale ostsid vastu. Kohale jõudes polnud ilm just kiita, kergelt tibutas ja taevas oli väga pilves. Irooniline oli see seetõttu, et Janno, kes selle ürituse välja reklaamis väitis, et Makual ei saja peaaegu mitte kunagi (ta isegi jättis välja sõna peaaegu). Siiski oli minu hinnangul kohal ligi 60? inimest ja päike tuli ka peagi pilve tagant välja, et jälle waterslide´i teha, mis seekord tunduvalt rohkem õnnestus kui eelmine kord.
Tegelikult polnud üritus just väga kiita, sest kõik need 60 inimest arvasid, et see on neile korraldatud ja kõik tehakse ära. Ehk siis pideavalt olid küsimused "millal lõket saab? kus grill on" jne. Lõppes sellega, et me tassisime kive ja murdsime puid ja 50 inimest lihtsalt passis. Organiseerimisvõime on meil muidugi põhjas - terve 60 inimese peale oli kaasas täpselt 0 grilli (me grilliisime lõpuks fooliumalustel sütel) ja 0 telki. Kaks telki lõpuks siiski püsti pandi, kuid need olid ainult tähu kohalike haletsusele. Ja ei õnnistanud meid ka ilmataat - siin üle kuu aja viibides pole veel põhimõttleiselt kordagi koledat ilma olnud (kui mingid max 10 minutised sajud välja arvata vahel), siis kole ilm saabus just JAANIPÄEVAKS. Tegelt sai ilusasti oma maailma parimad burgerid grillitud ja üle lõkke hüpatud ja kohalike autost kostuva Eesti 90ndate tantsumuusikaga higiseks tantsitud (ja lätlaste hämmingut näha) ja ümbert kinni Eesti laulud lauldud, AGA.... muidugi sel ajal kui kõik lageda taeva all sõba silmale üritasid saada (see juhtus kuidagi väga imelikult vara, võib-olla asi selles, et kõik alustasid ka nii vara ja siin läheb kell 8 kottpimedaks) tuli külla meie sõber VIHM. Ja mitte selline mõnus 10-minutile jahutus nagu tavaliselt, vaid tihe ja pikk ja piinav vihm.
Ma sain vähemalt ühe kogemuse võrra rikkamaks - nüüd ma vähemalt tean mis tunne võib umbes olla kodututel. Magasin siis liiva peal, aluseks rannalina, padjaks täispuhutav delfiin (??), tekiks mu suve parim kaaslane lennukist varastatud Delta tekk ja selle kõige peal pärast ligi 10-t minutit sadu ka waterslide´ist rebitud KILE. Kusjuures see kile tegi asja nii palju paremaks, enne olin ma külma suremas ja unistasin ainult meie 100-kraadisest mullivannist. Hommikul inimesed reaalselt PÕGENESID niipea kui esimesed bussid liikuma hakkasid, seega Janno & co kastiauto pidi mitumitumitu korda edasi tagasi sõitma. Meie lahkusime muidugi viimastena aka pidime kogu ranna korda tegema. Tegelt oli hommikul ilm ilus, aga sinna randa jääda ei saanud sest see pandi millegipärast kell 8 hommikul kinni. Seega võis kaunis pea kahetunnine kodusõit selle sama toreda lõõtsaga bussiga alati.
Koju jõudes lubasime endale basseiniääreslebotamise päeva. Selliseid päevi ON vaja, arvestades seda et ma nüüd alates homsest nädal aega järjest iga päev tööl olen (ja mõni päev mitmes kohas)
Kastisõit - ilmselt üks kõige Hawaiilikum liikumisvahend.
Meie üllatuskülalised
Kohalikud sõidavad selliste autotega rannas ringi.
The day after ehk kuidagigi põgenemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar