Minu Hawaii: No stress baby

Ma olen nüüd viis päeva Cheesecake´s tööl olnud ja missiis, et mu jalad töökingadest juba deformeerunud on ja et mul Eestisse jõudes ilmselt veel mitmeks kuuks fake-smile näkku kleepunud on, siis olen ma igati rahul. Ma töötan front deskis hostessina. Esimesed kolm päeva olid treeningpäevad, mis tähendas, et mul oli oma treener, kes mulle kõike õpetas ja selgitas ja jälgis. Iga treeningpäeva lõpus oli intervjuu mänedžeriga, kes minult igasuguseid küsimusi ja ülesandeid lasi vastata ja kolmanda päeva lõpus tähendas see suuremat testi, mille läbimisel saad ametlikult tööle ja mille mitteläbimisel võid sama targalt koju tagasi minna. Mina sain ilusti kolmanda päeva lõpus certified:):)

Kuna seal restoranis on ligi 480 kohta, siis on meil tööl tavaliselt päeval 5-6 ja õhtuti 8-10 hostessi. Üks-kaks on neist greeterid, ehk need kes arvutisse su nime ja grupi suuruse sisestavad ja sulle pageri kaasa annavad. Pager on siis seline asi, nagu Vapianos pitsadega kaasa antakse, mis siis värisema hakkab kui sulle laud vabanenud on. Veel on tööl üks filler, kes siis seltskondadele arvuti abil saalide kaartidelt sobivaid laudu sobitab. See on töö, milleks peab pärast tükk aega hostess olemist veel eraldi treenima, nii et ma ilmselt seda üldse kunagi teha ei saagi. Mina olen tavaliselt deskrunner, mis tähendab et ma viin inimesed oma laudadesse. Tricky on selle asja juures see, et laudu on umbes 139 ja ma pean une pealt teadma kus mingi laud asub. Töö on tore, tee peal pead inimestega väikest smalltalki arendama. Peamiselt on kõik turistid ja peamiselt kas a) Jaapanist b) Austraaliast c) Kanadast d) Koreast. Jaapanlastega on kõige ebameeldivam vestlust arendada, seega olen ma mingite lausete moodustamise asemel neilt lihtslat hakanud hästi rõõmsa häälega sõnu kordama. Tavaliselt sobib "Honeymoon????:)):)". Veel on eraldi tööl updater, kes käib headset ja updater ringi mööda saali ja värskendab filleri seisu laudadest - mis vaba, mis koristamata jne.. Kuigi ma tavaliselt teen seda deskruni võin ma ka vahel greeterit ja updaterit teha. Kõige raskem on minu jaoks greeter, sest mul on pidevalt probleeme igasuguste jaapanlaste ja muude karvaste ja suleliste nimedega. Teine raske asi minu jaoks on see, et mul on NIIINII palju töökaaslasi. Selles konkreetses Cheesecake Factorys töötab 400 inimest! Nii palju piinlike olukord on seoses nimedega ja inimestega, kes sinuga rääkima tulevad ja sa ei mäleta kas me oleme juba varem tutvunud või mitte... Aga kõik on siiani olnud väga väga toredad ja esimest korda elus tuldi minu juurde ütlusega, et ma olen eestlase või soomlase nägu. Aa see on ka naljakas, et kui eestis ma nii väga pelgasin ja vihkasin vene klientidega rääkimist, siis siin läheb mu silm nii särama kui keegi ukrainast või Venemaalt või kuskilt sellisest kohast on. Kliendid on ka alati positivselt üllatunud. Üldse tegelt küsitakse siin teel lauda rohkem minu kohta kui mina nende kohta jõuan küsida, niiet tihti jään lauda veel lobisema. Ni palju sellest tööst siis.

Upstairsis pole ma vahepeal väga palju tööl olnud - ühe korra vaid uksel vist, kuid täna hommikul jõudsime lõpuks liqcour commisioni (kolmas katse sinna kohale jõuda, aga see on juba pikem jutt) ja nüüd on mul selline asi nagu bartender card! Selle saamiseks pidi 3 ja pool tundi kuulama kuidas aru saada, et inimene on liiga purjus ja kuidas ikka küll sünnikuupäeva õigesti arvutada. Okei, palun vabandust aga see oli kindlasti üks kõige mõttetumalt raisatud 3 ja pool tundi ja 10 dollarit mu elust. Testi tegin 100% ära.
Davy, meie manager tahabki varsti teha nii, et baaris on ainult naised, niiet meil on kõigil lootust varsti siin üldse baaritööd tegema hakata, mis on ainult positiivne uudis. Seni oleme teinud promo ja olnud uksel hostessid. Sellest tööst ja kohast võiks ma ka lõputult rääkida, me lihtsalt armastame nii väga meie mänedžeri ja üldse kogu töötajaskonda ja nii huvitav on olla millegi uue ülestöötamisel, eriti kui sind võetakse kui võrdset partnerit.

Töisest elust eemale vaadates on meil siin suurepärased õhtud ja mingi oma kamp tekkinud, kellega pidevalt jälle õhtuti kokku jookseme ja rannas istume või midagi muud toredat ette võtame. Laupäeval oli see püha päev, kui mina lõpuks ometi esimest korda siit linnast välja sain - sõitsime kahe rendiautoga Oahu läänerannikule - kohta kus turiste väga pole, sest väidetavalt pidi seal olema palju kodutuid ja vargaid. Telkisime siis Makua rannas, grillisime liha ja kohalikud tegid meie hot-doge ja bageleid (õudne kui palju saia nad suudavad sisse süüa). Lisaks üritasime me veel teha waterslide´i (ehk siis kile mäe otsast vette koos ämbrite ja täispuhutud veeloomadega), mis küll väga hästi ei õnnestunud. Õhtul liitus meiega lõkke äärde kohalik ukulele mängija, kes lisaks suurepärasele kontserdile meid hiljem koertega seajahile ja hommikul 5.30 kalale kutsus. Kui aus olla, siis 5.30 meist keegi üles ei tõusnud, kuid värsket grillitud tundmatut HEAD kala sõime me küll hommikusöögiks. Kui hommikul kell 7 päike meid üles ärates, läksin ma snorgledama (it´s a first!), magasin natukene veel päikese käes, sõin arbuusi, jälgisin delfiiniparve, keerasin veel natukene külge päikese käes... Ja iga viimanegi keharakk oli rahul olukorraga. Edasi sõitsime põhjarannikule (ma ei tea miks mul seda sõna kirjutades praegu Ida-Virumaa ja nende kohalik leht meelde tuli..) cliffjumpima. Ei, Annika ja see sõna ei käi koos, aga ma tegin selle suure kisa ja hirmu ja nüüdseks valutava sabakondiga ära. Tegelt oli nii tore, et ma tahaks veel.. kui ma oma valust üle saan varsti. See oli siis Waimea Bay´l ja kalju millelt alla hüppasime on Google andmetel umbes 10 meetrit kõrge. Sõitsime gängstaräpi ja ilusate merevaadetega mööda läänekallast linna tagasi ja .. tegelt olengi nüüd ju tervele saarele ringi peale sõitnud. Gängstaräpiga seetõttu, et meie autoraadio millegipärast ei töötanud ja sellel venelastelt renditud autos oli ainult üks CD sees, mis oli nii gängsta kui gängsta olla saab. Sellegipoolest tekkis meil üks lemmiklaul, mida me siis repeadi peal kuulasime ja kaasa laulsime.
Linna jõudes jooksin ma oma kahe tunni une ja liivaste juustega otse tööle ja elasin ka selle päeva üle...

Vaikselt on juba täielik aloha-spirit peale tulnud. Kehas pole peaaegu ühtegi stressikübetki ja iga mõte tundub hea mõte millega kaasa minna. Kui Eestis oleks ma näiteks ülimas stressis ja pahas tujus selle peale, et ma pean 11-17 tööl olema ja kell 21-02 uuesti tööl olema ja järgmine hommik kell 6.45 ärkama, siis siin ei tundu seegi probleem. Ma pole vist viimase nädala jooksul kordagi rohkem kui 4 tundi maganud ja kuigi koduvoodi tundub väga ahvatlev, on kõik muu veel ahvatlevam.

Jah ja ma olen nüüdseks päris veendunud, et siin lihtsalt ei saa juba ilma ja inimeste pärast tekkida ületöötamisest ja kõigest muust sellist stressi nagu Eestis...

... aga nüüd ootan ma üle kõige seda, et jälle linnast välja saaks!

(Ja ilmselt see postitus on väga segane, sest aloha-spirit on võtnud mult ära igasuguse püsivuse arvutiekraanitaga, rääkimata millegi ekraanil läbi lugemisest...)

Käisime Kertu ja Piheliga pannkooke söömas. Seal on selle pannkoogi peale muidu võistlus, et kui 90 minutiga selle üksi ära sööd, ei pea selle eest maksma. Me ei suutnud kolmekesi isegi mitte poolt ära süüa... Vähemalt oli mitu päeva kodus süüa.

Cheesecake Factory orientatsioon... Kõik 15 uut töötajat said menüü kõige populaarsemaid asju proovida + mingi 10t juustukooki muidugi..mm

Kodune vaade ei väsit akunagi...

Kui sellist pilti ei pane, siis pole ju nagu rannas käinudki kunagi... või mis? Pilt siis traditsiooniks saavast rannapühapäevast.

Tegime poistele sünnipäevaks eesti reptsepti järgi kooki. Kahjuks jäi retseptiks samaks ainult vahukorr ja maasikad, sest muud siin saada ei ole. Kohupiimakreemi asemel tegime maasikatoorjuustu-ricotta segu ja Digestive´i asemel Oreo küpsised ja valge šokolaadi asemel Hersheys cookies&cream küpsised. Aga tulemus oli jumalik.