Roadtrip day 1 & 2: Oh-not-so glamorous Arizona

(Otsustasin tuleviku mõttes siiski oma seiklused lõpuni ära dokumenteerida)

Kolmanda päeva hommikul ühendasime me väed Anna ja Andresega. Neil oli juba auto renditud ja viisid lahkelt mind Ursulaga lennujaama meile autot muretsema. Isegi autorendikeskuses olid slot machine'id. Vot see on Las Vegas. Noh järjekorras olime me prillid ees ja hoidsime hinge kinni, et meid ilmselgete jääknähtude pärast autost ilma ei jäeta. Õnneks laabus kõik hästi ja saime omale sellise toreda kaaslase nagu Ford Escape. Ma suutsin juba muidugi teel meie hotelli kõik esipaneeli nupud läbi vajutada ja kõik settingud ära näppida. Ideaalne auto meie jaoks, bluetoothiga muusika + 2 USB auku nii muusika kui ka telefonide laadimise jaoks. Tore kui plaanis on pärapõrgusse sõita. Helisüsteem oli ka päris hea ja üldse - soovitan, väga mõnus auto.

Miinus selle auto juures oli see, et kuigi tegu polnud just mitte kõige väiksema autoga (lausa maasturiga), ei mahtunud ühegi valemi järgi ära meie kõigi kohvrid + meie viis, seega võib vaid jumala õnnistusena võtta seda, et Annal ja Andresel olid meiega samad plaanid. Seega kupatasime mõned kohvrid koos Mädleeniga nende autosse. Sellegipoolest ei näinud meie tagumisest aknast kogu meie pagasi tõttu välja.

Võtsime mäkist midagi hommikusöögiks (veninud graafiku tõttu pigem lõunasöögiks) ja joogiks kaasa ja teekond läbi Nevada kõrbe ja Arizona Grand Canyoni poole võis alata. Kui kohalikud väidavad, et see on jube nüri teekond, siis vähemalt minu jaoks ei olnud. Minu jaoks oli see üldse esimene kokkupuude kõrbemaastikuga, niiet paar esimest tundi oli üsna huvipakkuv. Edasi hakkas maastik juba muutuma, mingi hetk näitas termomeeter juba täitsa Eesti temperatuure (12 kraadi) ja maastik oleks võinud ka vabalt suvaline Eesti männimets olla. Kahtlaselt pimedaks hakkas ka juba kiskuma - hakkas meie võidujooks aja ja päikesega. Nimelt oli meil plaanis see u 5-6 tundi kestev reis kanjonisse ette võtta vaid päikeseloojangu nägemiseks ja siis sealt otse öösel San Diegosse edasi sõita. Kohale jõudsime aga täpselt niimoodi, et selle 1600m sügavuse augu juurde läbi kadakapõõsaste (ok, ilmselt oli midagi muud aga tundus küll nii) ja põtrade (haha, jep) joostes oli päike just lahkunud ja vastu vaatas sinakashallides toonides maastik. Ja pagana külm selle juures.

Arizona kodune maastik

Õhtul avanenud kanjoni vaade.

Koosolek. Mis teeme? Kas oli väärt selle pimeduse pärast siia 500km kaugusele maailmaime juurde sõita? Anna ja Andres pakkusid, et veedaks öö siin hotellis, vaataks hommikuse päikesetõusu kanjonis ja alustaks oma teekonda siis. Hääletasime, vaidlesime. Lõpptulemuseks otsustasime siiski jääda. Läksime siinsesse ainsasse asustatud kohta ehk väikesesse linna nimega Tusayan ja ainsasse sellisel kellajal lahti olevasse kohta - McDonaldsisse, et surfata veidi internetis ja otsida endale öömaja. Jamasid oli lausa kaks - 1) rahaga oli jube kehvasti, mina olin selleks hetkeks ikka juba kõvasti allpool vaesuspiiri 2) nii umbes lähime 70km raadiuses polnud selleks ööks ühtegi vaba ööbimiskohta meie jaoks.

Lahendus = otsustasime veeta öö autos siin samas mäki parklas. Vahetasime riided nii soojade vastu kui peale pikka sooja suve üldse võimalik (tegelt ka keeruline), käisime mäki vetsus oma toimingutel ära, sõime maailma kõige kallimat ja halvemat (okei, vähemalt USA kõige kallimat) mäkitoitu, ostsime veel natukene midagi soojenduseks kõrvalolevast poest ja valmis me ööks olimegi. Mängisime kella 23-ni (mäki kinnipanekuni) veel soojas kogupererestoranis kaarte ja surfasime internetis. Lõppes sellega, et mäki töötajad said meie plaanile jälile (põhjuseks võib olla mu FB postitus)

Nimelt lugesin ma seda vist liiga kõva häälega teistele ette, nii et natukese aja pärast arutasid need kaks mäki töötajad kõva häälega inglise keeles (arvates et me vist aru ei saa), et kas nad tõesti kavatsevad parklas magada ja kas nad peaks välja viskama. Nii tore siis. Otsustasime autod siis hoopis üle tee Pizza Huti parklasse parkida.

See oli mingi kõige ebamugavam öö vist ever. Mina ja Ursula magasime esiistmetel ja Pihel ja Kertu magasid kahekesi tagaistmel. Võite vaid ette kujutada seda luksust. Mingi kellaaeg tegime me Ursulaga korraga silmad lahti ja panime mootori sisse, et sooja saada. No nii külm oli et võimatu. Milline kontrast meie eelneva nelja kuuga ja eelneva õhtu Las Vegase hotelliga. Naljanumber ikka.

Päikesetõus, mis meid kuue paiku hommikul ootas oli aga seda nii nii nii väärt. Tõesti kaunis. Jällegi polnud tegu mingi romantilise päikesetõusuga, vaid peale meie oli seal veel mitukümmend varast huvilist. Ma endiselt muidugi ei tea kas üldiselt on väärt selle nimel 6 tundi läbi pärapõrgu sõita, kuid ma kipun tavaliselt seikluseid hindama ja "at least i've got a story to tell" on piisav argument. Noh muidugi ka see jalustrabav vaade, kuid ütleme nii et suve jooksul nägin ma veel päris mitut sellele vägevuselt väga suureks konkurendiks olevat päikesetõusu.

Canyonis oli seepärast ka veel täiega sürr, et selle lähiümbruses (kaasaarvatud selles Tusayani linnas) oli 0 mobiililevi, rääkimata mingist internetilevist (noh, mäki wi-fi välja arvata). Järgmiseks sihtkohaks oli aga San Diego, kuidagi ikkagi saime telefoni juhtnöörid sinnasõiduks sisestatud. Lahe oli see, et pidevalt ristus või kulges paralleelselt meie teega ka legendaarne Route 66. Hommikusöögigi tegime ühes dineris, mis täpselt selle peal oli kaa. Selline täiesti lege suure tähega Ameerika koht. Mitte selline kommertslik, aga real deal ikka. Eriti sõbralik ja maitsev ja kodune. Noh me olime ka täiesti kuskil päraperses muidugi.

Tee kulgeski läbi Arizona ja lõpuks ka California kõrbede. Vahepeal oli küll nii, et teepealsed hoiatused nätiasid nt et järgmine bensujaam on 100 miili pärast, seega tegime ühe tankimispeatuse keset kõrbe. Olid ka kõrbele iseloomulikud kallid hinnad. Mingi eriti laheda kokkusattumuse tõttu oli see bensujaam jällegi Route 66 kõrval ja umbes 20 meetrit sellest saime ka kohustusliku Route 66 teemärgise pildi ära teha. Ajee. Done.

Aga siis tuligi juba California. Ma arvasin et California ongi üleni palmid ja rannaliiv, kuid tegelikult on ka suur osa sellest täpselt samasugune kõrb ja tühermaa. Vähemalt meie tee ääres. Varsti hakkasid juba suured filmidest tuttavad ristmikud kus mingi 8 rida üle üksteise sõitsid... Lähenes meie Mehhiko piirilinn - San Diego.

Sellest aga juba järgmises postituses.