Kõik meie kohalikud eestlastest sõbrad ja ka tegelt niisama kohalikud olid juba oma elus seal käinud ja seega olime me jutte kuulnud igasuguseid. Üks meie sõber väitis, et see oli talle elus vaimselt kõige raskem kogemus. Küll olime kuulnud pisaratest ja higist, surmamõtetest ja kogu elu silme eest läbi käimisest. See kõik kõlas üsnagi hirmutavalt just selles valguses, et kõrgus on üks mu elu suurimaid hirmusid. Isegi mitte nagu vaimselt või mõistusega mõeldes, vaid lihtsalt füüsiliselt hakkavad jalad värisema ja tekivad igasugused imelikud mõtted. Seega eeldasin sellest tripist seda, et mina olen see vaene inimhing kelle järele kõik teised ootama peavad ja kes kõige kramplikumalt PISARAD silmis üles ROOMAB (jah, justnimelt roomab sest teatud kõrguses mul kohe jalad ei taha sirgelt liikuda). Ja meenutades seda, kuidas ma kunagi Paldiskis pankrannikul mägironimist tegin, siis isegi kui ma üles suudan ennast läbi vaeva ja pisarate vedada, siis ALLA küll ei julge tulla.
Teine asi, mis selle matkaga juba puhtfüüsiliselt pidi kaasnema oli jube väsimus ja MÄRGUS. Sest nimelt on see saare sellises kohas mis on avatud tuultele ja igaöistele vihmadele (ilmselt ka oma kõrgusega seoses). Seega olin valmis sealt umbes vähemalt läbivettinuna ja kopsupõletikus naasema (Kui üldse, sest ikka käis peas ringi kujutelm sellest kuidas trepiaste murdub ja ma libastun ja tsaupakaa kuristikus ma olengi, tulge otsige helikopteriga mu surnukeha!)
Nii palju siis mu peas valdanud mõtetest. Aga riidesse sai pandud hästi sportlikult ja Hawaii kohta üsna soojalt. Laenasin Hendrikult pusa ja seljakotti ja varsti oligi juba Erdni (meie vene sõber) oma autoga meil maja ees ja sõit võis alata. Me olime vist mingi 15 minutit sõitnud kui äkki täielikku paduvihma hakkas sadama. Autos valitses üsna sünge meeleolu. Vaatasime üksteisele otsa ja sõnu polnud vajagi. Kas me tõesti läheme sinna? Emme, tahan koju, ei taha autost välja - veel vähem kuskile pimedasse, libedasse, kõrgele ja keelatusse. Erdni oli ka üsna sellises hauameeleolus ja ütles, et talle võib peale ka maksta aga sinna ta ei tuleks. Siis otsustasime meeleolu tõstmiseks autoraadio käima panna ja that very second hakkas sealt "We Can't Stop", millest sai kõigile suve jooksul selline ... heatujuhümn. Me keegi ei armasta Mileyt ega mõistusega võttes ka seda laulu, aga selle mõju sel hetkel oli lihtsalt naljakas. Võtsime seda kui saatuse märki. Edasi läksime juba rohkem naljaga.
Kohale jõudmine võttis natukene vaeva, eksisime isegi ära ja käisime veel poes salvrätikuid ostmas, kuid peagi olime oma auto kuskile eramajade vahele ära parkinud ja sosistades välja hiilinud. Erdniga jätsime hüvasti, tagasi pidime hommikul juba bussiga saama. Välja hiilisime me kahel põhjusel 1. kell oli faking kaks öösel ja me olime sellises nunnus eramajade rajoonis 2. see matk on tegelikult keelatud 3. teekond selle matka algusesse on läbi eravalduste.
Pimedas läks natukene aega ja kahtluseid, et üldse aru saada kust täpselt minema peab. Aasta ajaga, mil Laura seal viimati käis oli mingi uus ja liigagi korralik värav teele ette pandud. Olime just kõik vaevaliselt kuskilt bambuslattide vahelt üle roninud kui nägime sealt samast aia seest kuhu me just roninud olime taskulambivalgust. Esimene ja parim reaktsioon: paanika! Kõik jooksid räigelt tagasi ja proovisid igat pidi üle aia saada. Mädleen kukkus suurest tuhinast põlve katki. Kui viimane inimene üle aia sai jõudsid ka valgusallikad meieni. Ei, see ei olnut otseloomulikult mingi turvamees vaid hoopis kaks noort kutti, kes ka just Stairwayst tulid. Nende nägemine oli muidugi jälle üks proovikivi, sest nene soovitus meile oli sinna mitte minna. Nad olid esimese platvormini jõudnud (seal on neid vist viis kui ma õigesit mäletan) ja tagasi tulnud, sest liiga kuradi märg ja libe oli olnud, ei suutnud edasi lihtsalt minna.
Meie auto oli aga juba läinud ja see oli Priidiku viimane öö Hawaiil, seega oli meie üksmeelne otsus "Screw it, let's do it, kui me juba nii kaugele oleme tulnud". Läksime siis täielikus kottpimeduses läbi metsa edasi. Sinna raja alguseni oli ma pakun et mingi 2 kilomeetrit läbi metsa? Võib-olla ka vähem aga pimedas tundus see sitaks rohkem. Me suutsime muidugi õigest võsateest korra isegi mööda kõndida ja kell hakkas juba nii kahtlaselt nii palju tiksuma, et valvur võib iga hetk oma putkasse tulla ja äkki me ei saagi rajale, kuid õnneks läks kõik hästi ja rajal me olimegi.
See oli kitsas, pime (ja ilmselt oligi VÄGA hea, et pime oli sest siis sa ei näinud kui hirmus see võib-olla peaks olema), kuid see polnud hirmus! Jep. Võib-olla oli asi juba üles krutitud adreanaliinilevelites (sellest nö põgenemisstseenist), või meie seltskonna väga heast klapist ja naljatujust või ka sellest, et imelisel kombel ei sajanud kuni viimase trepiastmeni välja tilkagi vihma, kuid ma ei tundnud hirmu. Vahepeal oli füüsiliselt raske sest trepp oli kohati nagu redel oma 80 kraadiga ja käsipuudest hoiti ikka eluga kinni ja nende käsipuude üleminekud olid kohati keerulised ja vahepeal pidi jalg ikka väga suure tõusu tegema.. Ja noh kukkumine või libastumine ei olnud lihtsalt variant. Se eoleks väga kurvalt lõppenud antud situatsioonis. Tee esimese platvormini oli üsna raske. Selg oli täiesti märg (higist, mitte vihmast ega hirmust). Me rääkisime terve tee igasuguseid naljakaid jutte, kordagi ei olnud sellist otsest vaikust, mil hirmumõtted saaksid ligi tungida. Ilmselt seetõttu läkski kõik kuidagi eriti libedalt. Kui me lõpuks täiesti üles jõudsime oli kõigi mõte "Eee see ongi kõik või?" Oleks tahtnud VEEL ja veel ronida. Nii tore oli! Tegelt ka. Mis siis, et me olime juba mingi 2 tundi mudast ja kitsast treppi pidi kottpimedas 3922 astet läbinud.
Kohale jõudes (850 m kõrgusele) ootas meid ees selline vana gräffitit täis betoonehitis, mille otsas oli siis raadioantenn, kust väidetavalt saab tänapäevanigi signaali ligi 10 000 km kaugusele saata. Seal ootas juba päris suur hulk inimesi, istusid maas ja nii mõnigi suitsetas keelatud aineid, jõi ja laulis. Tõesti seal võis olla mingi oma 20 inimest peale meie. Meie siis võtsime kotist kõik hea ja parema välja, terve tee jõime vett, aga keegi ütles hea nipi - võta kaasa üks väike purgicoca. Parim soovitus ever. Coca-Cola pole elu sees nii hästi maitsnud kui peale neid 3922 trepiastet. Lisaks veel tortillachipsid, šokolaad... Super! Nüüd pidi siis ootama päikesetõusu, milleni oli kõva paar tundi aega. Õnneks oli meie seltskonna lõbususe nivoo endiselt meeldivalt üleval, nii et väga kaua ei läinudki. Läksime päikesetõusu vaatamiseks ühe platvormi võrra alla poole, sest üleval oli liiga pilves. Pilved tegid siiski mingit imelist kiiret ilmun-kaon mängu, niiet vahepeal olime täitsa pehme pilve sees ja järgmine hetk oli jälle kõik selge ja nii edasi.
Alla tulemine ei olnudki üldse hirmus, kuigi oli täiesti valge. Ohutunne kadus juba täitsa ära, vahepeal nagu rippusime ja tegime nalja seal treppide peal. Kuigi alla minnes pidi vahepeal tihti ümber pöörama, sest redelist ju ei lähe otse alla, oli ikkagi väga tore. Alla läks mitu-mitu-mitu korda kiiremini kui üles. Täiega hea tuju oli. Maha jõudes oli vähemalt mul selline tunne, et tahaks jooooosta.
Koju läksime BUSSIGA. Me nägime välja nagu mudakonnad. Tundigi magamata mudakollid. Buss oli veel ümberistumisega Downtownis, kuid tuletagem meelde, et see on ikkagi USA, eriti veel Hawaii ja mitte kedagi ei koti kuidas sa riides oled või milline välja näed. Tallinnas küll nii ei oleks julgenud liigelda. Ahjaa, ja paari tunni pärast läksid teised veel samamoodi magamata LANGEVARJUHÜPET tegema. Mina mitte, kuid sellest räägin hiljem.
Vot nii pime oli sinna minnes.
Juba hakkas vaikselt tõusma.
Seal betoonist konkus mis üleval ootas.
Meie "päikesega" ehk pilv tuli just ette. Selline meie reisiseltsond oligi siis sel retkel - Ulrich (taanlane, kes Laural külas oli), Priidik (kes ka Hawaiil külas oli), Helga-Liisa, Mädleen, ursula, Laura ja all siis Kertu ja mina
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar